Sotsiaalministeerium

PRESSITEADE

01.11.2024

Täna jõustub patsiendikindlustus ja tervishoiutöötajatele avanes patsiendiohutuse andmekogu

Tänasest hakkab kehtima Eestis tervishoiuteenuseosutaja kohustuslik vastutuskindlustus ehk patsiendikindlustus. 1. detsembrini kestva üleminekuperioodi jooksul tuleb raviasutustel sõlmida vastutuskindlustuse lepingud. Patsiendi jaoks annab uus süsteem õiguse nõuda kindlustusest hüvitist, kui raviprotsessis on peale seaduse jõustumist toimunud eksimuse tõttu tekkinud reaalne välditav tervisekahju. Tänasest jõustuvad ka muudatused patsiendiohutuse reeglites ja käivitub keskne patsiendiohutuse andmekogu, millesse raviasutuste töötajad saavad hakata sisestama patsiendiohutusjuhtumeid.

“Uues süsteemis saame rääkida patsiendikesksusest mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes,” rõhutas Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu ekspert Heli Paluste ning lisas: “Tervishoiuteenuse osutaja kohustuslik vastutuskindlustus ja sellega koos jõustuv patsiendiohutuse süsteem aitavad tõsta patsienti meditsiini keskmesse ning vähendada ka välditavate kahjujuhtumite arvu.“

Heli Paluste selgitas, et tervishoid on kõrge riskitasemega valdkond ja ka hästi korraldatud tervishoiusüsteemis esineb eksimusi ehk patsiendiohutusjuhtumeid. „Patsiendiohutus tähendab sihipärast tööd selle nimel, et vähendada välditava tervisekahju riski. See hõlmab juhtumite dokumenteerimist, teabe edastamist andmekogusse ning saadud teabe põhjal analüüsi, ennetamist ja neist õppimist. See on lahutamatu osa tervishoiu kvaliteedisüsteemist.”

Käivitamise perioodil saavad kõik tervishoiutöötajad juhtumite sisestamiseks kasutada andmekogu iseteenindusportaali https://pohak.tehik.ee/  (POHAK on lühend patsiendiohutuse andmekogust). Mitmetel haiglatel on juba praegu patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimiseks oma infosüsteemid, mida saab tsentraalse andmekoguga edaspidi liidestada lihtsamaks andmete edastamiseks. Iseteenindusportaal jääb kasutamiseks neile, kes oma infosüsteemiga liidestumist ei soovi.

Patsiendikindlustus kui süüdimõistmist mitte eeldav kohtuväline hüvitamise süsteem patsiendile ja uued patsiendiohutuse reeglid toetavad kultuuri muutust mittesüüdistavaks ja mittekaristavaks seoses tahtmatute eksimustega tervishoius. Sellega luuakse tingimused, kus töötajad julgevad patsiendiohutusjuhtumitest teavet jagada, neid analüüsida ja ennetamiseks teha ettepanekuid.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel saab hinnanguliselt iga kümnes hospitaliseeritud patsient haiglas välditavat kahju ning investeeringud patsiendiohutusse on kulutõhusad. OECD 2017. aastal valminud analüüsi „The economics of patient safety“ andmetel moodustavad kõige suurema osa sellest välditavast kahjust ja seonduvast lisakulust haiglanakkused. Sageduselt järgnevad venoosne trombemboolia, lamatised, ravimitega seotud eksimused ja vale või hilinenud diagnoos.

Heli Paluste toonitas, et süsteemi juurutamine võimaldab pikas perspektiivis tervishoiu kulusid vähendada, sest kulutused välditavale kahjule alanevad. Ka kindlustusmaksete suurus on edaspidi seotud juba reaalsete hüvitatud välditava tervisekahju juhtumite arvuga, millel on oma positiivne mõju kahju vähendamisele.

Patsiendi vaatest, kui tervishoiuteenuse osutamise käigus tekib välditav reaalne kahju, saab ta pöörduda raviasutusele vastutuskindlustust pakkuva kindlustusandja poole hüvitise nõudega. Raviasutuse kindlustusandja kontaktandmed peavad olema patsiendile kergesti kättesaadavad nii teenuseosutamise kohas kui ka näiteks veebilehel. Nõude esitamiseks on aega 4 nädalat alates kindlustusjuhtumist teadasaamisest, kuid see võib mõjuvatel põhjustel ka pikeneda.

Kindlustusandja hindab 180 päeva jooksul, kas juhtum kuulub hüvitamisele. Kindlustusandja võib vajadusel küsida raviasutuselt selgitusi juhtumi kohta ja see tuleb esitada 30 päeva jooksul. Kindlustusandja peab seejärel mõistliku aja jooksul hüvitamisele kuuluva kahju suuruse kindlaks tegema ja hüvitama. Kindlustussumma ehk maksimaalne hüvitatav kahjusumma on kahju kannatanud patsiendi kohta kuni 100 000 eurot, juhtumi kohta kuni 300 000 eurot ning kogu üheaastase kindlustusperioodi kohta kuni 3 miljonit eurot. Hüvitatav on ka tervisekahjuga kaasnev mittevaraline kahju kuni 30 000 eurot.

Tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmed on kirjeldatud üksikasjalikult vastavas määruses. Kui patsient pole kindlustusandja hüvitamise otsusega rahul, jääb talle võimalus pöörduda Tervisameti juures tegutsemist alustava lepituskomisjoni poole.

Kuni 1. detsembrini kehtib uuele süsteemile üleminekuperiood. Vahepealsel ajal, kui raviasutusel või tervishoiuteenuse osutajal pole veel sõlmitud kohustuslikku vastutuskindlustuse lepingut, kehtib varasem põhimõte. Selle järgi peab siis patsienti endiselt pöörduma hüvitise nõudega raviasutuse enda poole või kohtusse. Eksperthinnangut juhtumi kohta võib sel perioodil saada veel Sotsiaalministeeriumi juures tegutsevalt tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonilt.

“Siinkohal on oluline rõhutada, et patsiendiohujuhtumite andmekogusse kandmiseks üleminekuperioodi ei ole—see hakkab toimima juba 1. novembrist,” ütles Heli Paluste ja avaldas lootust, et uus kohustuslik vastuskindlustus koos patsiendiohutuse süsteemiga viib Eesti tervishoiu vähehaaval uuele tasemele.

Eestis puudus seni kõikehõlmav riiklik patsiendiohutusjuhtumite riiklik statistika ning ainus ametlik allikas on olnud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni statistika. Alates 2008. aastast, mil tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon tööd alustas, on seal eelmise aasta lõpu seisuga kokku menetletud 2337 kaebust. Vajakajäämisi on tuvastatud 563 korral ehk ligi veerandil juhtudel.

Kondase keskusel on hea meel teatada, et osana Tartu 2024 põhiprogrammist avarduvad meie ees peagi maailmad, mis seni varjatuks on jäänud.

Näitusel eksponeeritakse põnevaid teoseid kümne riigi ajaloolise ja kaasaegse autsaiderkunsti kogust. Enamasti on tegemist psühhiaatriahaiglates või erihooldekodudes sotsiaalses isolatsioonis sündinud kunstiga, millele on omane universaalsus, kompromissitus ning sügav läbitunnetatud siirus.

Näitus jääb nelja kuu jooksul avatuks kolmes kohas: Valga muuseumis, Kondase keskuses Viljandis ja Tartu Ülikooli muuseumis.

Palun andke oma tulekust teada hiljemalt 28.05, täites ära see vorm SIIN.

Avatud Hariduse Liit kutsub teid nutiseadmete kasutamise koolitusele. Koolitusele on oodatud algajad või vähese kogemused nutiseadme kasutajad.

Koolituse kogumaht on 16 akadeemilist tundi ja viiakse läbi järgmistel aegadel:

esmaspäeval 27. novembril

teisipäeval 28. novembril

esmaspäeval 4. detsembril

teisipäeval 5. detsembril

esmaspäeval 11. detsembril

teisipäeval 12. detsembril

Kõigil päevadel algab koolitus kell 15.00

Koht: Valga Puuetega Inimeste Koda, Kungla 15, Valga

Koolitaja: Eva Tšepurko, tunnustatud arvutikoolitaja, täiskasvanute koolitajate tase 6

Koolitusel õpime selgeks:

• nutiseadme häälestamise ja turvalise sideühenduse loomise
• igapäeva eluks vajalike rakenduste allalaadimise ja kasutamise
• mobiil -ID/ Smart -ID  häälestamise ja kasutamise ning digiallkirja andmise
• netipanga turvalise kasutamise
• meili rakenduste allalaadimise ja kasutamise
• interneti sujuvaks kasutamiseks veebirakenduse valimise ja kasutamise ning netis info otsimise
• seadmega pildistamise ja piltide varundamise
• kaardirakenduste kasutamise ja oma asukoha määramise
• nutiseadme sisu, isikuandmete ja enda privaatsuse kaitse

Kuna kohtade arv koolitusel on piiratud siis palume kindlasti eelnevalt registreeruda aadressil valga@ahl.ee  või telefonil  56 490277. Palume seda ilmtingimata teha hiljemalt reedeks 24. novembriks.

Koolitusel osalemiseks on vajalik kaasa võtta oma nutitelefon (või tahvelarvuti), sest koolitus ja näpunäited toimuvad just teie seadme põhiselt.

Koolitust rahastatakse ESF programmist „Täiskasvanuhariduse edendamine ja õppimisvõimaluste avardamine“.

Avatud Hariduse Liidu meeskond

Erivajadustega inimesed puutuvad avalikus ruumis kokku mitmesuguste ligipääsetavusega seotud probleemidega. Mis aitaks luua kaasavama avaliku ruumi?

Avalikud tualett- ja riietusruumid on olulised kõigi inimeste mugavuse ja väärikuse tagamisel ning nende kasutamine ei peaks olenema kellegi füüsilistest võimetest. Kuigi ligipääsetavuse küsimuste lahendamiseks on edusamme tehtud, on Eesti avalike tualettruumide üks peamisi probleeme erivajaduste vähene tundmine ja nendega mittearvestamine. Erilahendused ei ole läbi mõeldud kasutaja seisukohast, need on puudulikud või pole neid üldse. Ühtlasi tähendab see, et vajadustele vastavaid lahendusi on vähevõitu.

Kas ligipääsetav tualettruum on ainult puuetega inimestele?

Avalike tualettruumide mõte on pakkuda teenust kõigile, seega tuleb silmas pidada kaasamise põhimõtet ja tagada, et tualettruum vastab väga erinevatele vajadustele. Kaasava keskkonna kujundamine, kus kõigil on takistusteta ligipääs avalikele tualettruumidele ja võimalus neid kasutada, edendab võrdsust ja väärikust.

Ligipääsetavat tualetti, mida tavaliselt nimetatakse „invatualetiks“, seostatakse sageli puuetega inimestega. Ligipääsetavuse lai, elukaarel põhinev kontseptsioon näeb aga ette, et mõiste peaks olema universaalne ja laienema lisaks puuetega inimestele veel eakatele, lastele, kroonilise haigusega või ajutise vigastusega inimestele. Ligipääsetav tualettruum ei ole mõeldud ainult ühele kindlale rühmale, vaid pigem kõigile, kes vajavad lisaruumi, käetugesid või muid eritingimusi.

Kaasava keskkonna kujundamine, kus kõigil on takistusteta ligipääs avalikele tualettruumidele ja võimalus neid kasutada, edendab võrdsust ja väärikust.

Puudega inimesi on ühiskonnas 10–12%, eakate arvu prognoos aastaks 2035 on 25% ja noorte osa samaks aastaks 14% elanikkonnast. Tervise arengu instituudi andmetel registreeriti 2022. aastal 153 999 inimest, kes vajasid ravi vigastuse tõttu, mis on 11% elanikkonnast. Vaadates numbreid tulevikku silmas pidades, on erivajadusega inimesi ühiskonnas aastaks 2035 kuni 46%.

Avalikud tualettruumid peavad vastama puuetega inimeste erivajadusest tulenevatele nõuetele. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määrus nr 28 „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“ kehtestab tualettruumi vähimad mõõdud manööverdamisruumi tagamiseks, kraanikausi, bideeduši, nagide, kontrastsuse, aga ka tualettruumi tähistuse nõuded. Sellest hoolimata on probleeme nõuete tõlgendamisega ja puudu ka teadlikkusest, et just sellele määrusele peavad vastama meelelahutusasutuste, st restoranide, spaade, tervisekeskuste jt, aga ka muuseumide, teatrite ja suviste kontserdipaikade võimalused. Nõudeid avab lähemalt näiteks ka kaasava elukeskkonna juhendmaterjal, kuhu on lisatud selgitused ja pildimaterjal paremaks ning kasutajakesksemaks tõlgendamiseks.

Ligipääsetavate avalike tualettruumide kujundamine on oluline samm, et luua kõigile kasutajatele mugav ja kättesaadav linnakeskkond.

Kui teadmistest jääb puudu, aitavad kõnealuseid vajadusi ja nõudeid hea meelega avada puuetega inimeste organisatsioonid, kes korraldavad ka koolitusi ligipääsetavuse teemal, samuti koolitusi erivajaduste kohta asutuste personali teadlikkuse suurendamiseks. Koostöö ligipääsetavuse ekspertidega võib viia uuenduslike lahendusteni, mis vastavad nõuetele ja samal ajal tagavad ligipääsetavuse kõigile. Eesti avalikus ruumis on mähkimislaudu lastele, kuid ka täiskasvanu mõõtu inimese jaoks võib seda lisafunktsiooni vaja minna. Kes tahaks tagasi koju pöörduda pelgalt seetõttu, et avalik tualett- või riietusruum ei vasta tema vajadustele?

Piiratud ruumi probleemid ja võimalused avalikes tualettruumides

Ratastooli kasutajal, lühikest kasvu täiskasvanul ja lapsel võib tihti juhtuda, et ei ole võimalik riputada üleriideid, sest nagide kõrgus arvestab keskmise täiskasvanu pikkust, seebidosaator on asetatud kättesaamatule kõrgusele, ennast peeglist vaadata ja korrektses välimuses veenduda ei ole võimalik. Seega on läbimõeldud detailid olulised kõigile lastevanematele, erivajadustega laste ja täiskasvanute hooldajatele, nende pereliikmetele ja lähedastele ning eelkõige erivajadustega inimestele endile. Elementide paigutuse läbimõtlemine erivajadust arvestades aitab ruumikasutust maksimeerida ja tagab kasutajamugavuse.

Ligipääsetavuse rakkerühma töö käigus selgitati välja avaliku ruumi ja teenuste probleemid ning mööndi näiteks, et ehitusseadustikus keskendutakse eelkõige ohutusele, samal ajal aga ei pöörata piisavalt tähelepanu ehitise ruumikvaliteedile, sh ligipääsetavusele. Ka näiteks koolide tervisekaitsenõuetes ei täpsustata sisustuse tonaalsust, kuigi nägemispiiranguid esineb nooremates vanuserühmades päris palju (Turu-uuringute AS-i andmeil 17 protsendil 16–19-aastastest noorest).

Erivajadusega inimesel võib tualett- või riietusruumi kasutamine võtta palju aega ja ühevärvilised ning mitteeristuva tonaalsusega sisustuslahendused võivad olukorda veelgi raskendada. Eespool nimetatud määruse nr 28 kohaselt peab vähemalt üks tualettruum vastama puudega inimese erivajadustele, sh peab kogu sisustus olema muust ruumist kontrastselt eristuv. Kontrastsus on oluline, et aidata eristada interjööri elemente ja leida uks või lüliti hõlpsamalt üles. Värvilahendused peavad ka tausta arvestades olema kontrastsed.

Ruumipiirangute tõttu võib probleeme tekkida vajalike sisutuselementide paigutamisel või on need seatud nii, et neid ei olegi võimalik kasutada. Kas kõigile ei oleks mugavam, kui konksud ja nagid võimaldaksid abivahendid, nt kepid ja kargud, aga ka käekoti asetada enda lähedale või tualettpaber oleks alati käeulatuses? Tualettpoti suhtes valesti paigutatud käsidušš või lisaseadmed invatualeti kraanikausi all raskendavad ligipääsu ja tekitavad ebamugavaid olukordi. Koerte jootmisnõu invatualetis on mõistlik vaid juhul, kui see ei jää erivajadusega inimese liikumisteel ette. Invatualett ei sobi keldrikorrusele, kui sinna ei pääse lifti või kaldteega.

Riietusruumide suuruse juures ja inventari paigutamisel peab meeles pidama, et tihti on riietumisel vaja saatja abi, mistõttu peab seal olema ruumi kahele inimesele. Abivahendi kasutaja iseseisev toimetulek eeldab aga võimalust riiete vahetamiseks pikali heita. See lahendus ei ole veel väga levinud.

Kui siiski tundub, et kasutajavaatest on kõik korras ja pakutavate võimaluste täiendamiseks pole tagasisidet antud, tasub üle vaadata tagasiside andmise võimalus ja koht. Kas see on ikka nii kohapeal kui ka veebis, on kergesti leitav ja kasutatav kõigile olenemata erivajadusest? Lisaks tuleb läbi mõelda, kas tagasisidet ka päriselt arvestatakse teenuse paremaks osutamiseks.

2 + 1 või 2? Vahendite tõhusam kasutamine

Avalikud tualettruumid on linnakeskkonna oluline osa ja nende kättesaadavus mõjutab kõigi kodanike igapäevaelu. Ligipääsetavad tualettruumid on eriti olulised eakatele ja liikumispuudega inimestele, kes sätivad vastavalt sellele oma toimetusi.

Kasutusel on kolm erineva tähistusega tualettruumi: meeste, naiste ja invatualetid. Selle asemel et kulutada raha kolme eraldi tualettruumi ehitamiseks ja korrashoiuks, võiks olla hoopis kaks ligipääsetavat tualetti. See võimaldaks vahendeid tõhusamalt kasutada, sest ligipääsetav tualettruum on suurem ja lisakohandustega, mida on vaja sellistele suurematele ühiskonnagruppidele, nagu puuetega inimesed, eakad ja lastega vanemad. Kahe ligipääsetava tualettruumi kasutuselevõtt aitab edendada universaalset disaini, mis teenib kogu elanikkonda. Ligipääsetavate avalike tualettruumide kujundamine on oluline samm, et luua kõigile kasutajatele mugav ja kättesaadav linnakeskkond.

Ligipääsetavuse teekond ei lõpe füüsilise ruumiga. Lisaks sellele, et avalikud tualettruumid peaksid arenema kaugemale põhivajaduste rahuldamisest ja sisaldama selliseid lisafunktsioone nagu automaatsed uksed või mähkimislauad täiskasvanutele, võiksid avalikud tualett- ja riietusruumid lähtuda inimeste vajadustest, mitte soost. Traditsioonilised soonormid võivad tekitada ebamugavaid ja piinlikke olukordi ja sooneutraalsete tualettruumide laiem kasutuselevõtt avalikus ruumis tähistaks liikumist kaasava ühiskonna suunas.

Avalikku teenust osutavasse asutusse sisenedes peab nähtaval kohal olema lihtsasti arusaadava teksti või selgete piktogrammidega osutatud kolmele olulisele kohale: infolauale või piletikassale, garderoobile ja tualettruumidele.

Sooneutraalsed ja ligipääsetavad riietusruumid võimaldaks erivajadustega, näiteks liikumis- või intellektipuudega inimestel mugavalt riietuda, aga samal ajal teha seda privaatselt ja vajadusel koos isikliku abistajaga kõrvaliste isikute lisatähelepanuta. Arvestada tuleb ka inimestega, kellel on diagnoositud afaasia. See seisund võib mõjutada kõne- ja keeleoskust. Võttes kasutusele sooneutraalsed tualett- ja riietusruumid avalikes kohtades, aidatakse kaasa sellele, et inimene ei pea tundma valehäbi ega võõrastavaid pilke, kui ta on sattunud valesse ruumi.

Lukustatud tualettruumid

Mis tunne oleks teil, kui tualetti on vaja kasutada kohe, aga uksel on silt, et võtit tuleb küsida infoletist? Kas lukustatud invatualett aitab kasutajat? Pigem mitte, sest tualettruumi kasutamise vajadus võib ilmneda äkki, näiteks põletikulise soolehaiguse, kroonilise terviserikke või puude korral, mistõttu tekitab võtme palumine infolauast lisa ajakulu ja piinlikke olukordi. Parim lahendus on hoida tualettruum avatuna kõigi kasutajate jaoks. Kõik puuded ei ole silmaga nähtavad (vaata ka puuetega inimeste koja fotonäitust „Varjatud“) ja invatualeti kasutamine on näidustatud ka krooniliste haiguste korral, rääkimata ratastooli, rulaatori, karkude, kepi või muude liikumisabivahendite kasutajatest, kellele võtme toomine infolauast on lisapingutus. Kui tualettruum peab tingimata olema lukustatud, peab võti olema kättesaadav võimalikult tualetile lähedal.

Strateegilistele punktidele tuleb osutada siltide ja viitadega, et ettevalmistuseta saabunud tulija vajaliku koha ise üles leiaks. Avalikku teenust osutavasse asutusse sisenedes peab nähtaval kohal olema lihtsasti arusaadava teksti või selgete piktogrammidega osutatud kolmele olulisele kohale: infolauale või piletikassale, garderoobile ja tualettruumidele, et toetada külastajat nende kohtade leidmisel. Erivajadustega inimestega arvestamiseks tuleb kasutada üheselt mõistetavat pildikeelt, mis aitab kõigil, ka välismaalastel avalikus ruumis iseseisvalt liikuda.

Ligipääsetavuse info veebilehtedel

Ligipääsetavuse lisainfo asutuse veebilehel täiendab kasutajakogemust. Näiteks võib asutuse kodulehel ära märkida, kas ja kus saab tualetti kasutada ning kas on tagatud ligipääs suure elektriratastooliga, st, et tualettruum vastab ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määruse nr 28 nõuetele, sihtrühm on selle järele proovinud ning see on päriselt ligipääsetav.

Tualettruumide kättesaadavuse ja ligipääsetavuse info veebilehtedel, sealhulgas üksikasjad ratastooliga ligipääsetavuse ja saadaolevate mugavuste kohta, annab inimesele võimaluse külastusi enesekindlalt kavandada. Põhjalik ülevaade asutuse teenuse sisu kohta aitab aga kujundada kaasavamat kogemust ja vältida üllatusi kohapeal. Kui aga soovite külastajakogemust veelgi positiivselt rikastada, tooge kodulehel välja töötajate nimed ja fotod, kes on koolitatud mis tahes olukorras vajaduse korral abistama erivajadustega inimesi.

Ligipääsetavuse info veebilehtedel, sealhulgas üksikasjad ratastooliga ligipääsetavuse ja saadaolevate mugavuste kohta, annab inimesele võimaluse külastusi enesekindlalt kavandada.

Kirjeldatut ellu viies saab liikuda tõeliselt kaasava ja kõigiga arvestava avaliku ruumi suunas, kus igaüks tunneb end hästi, olenemata isiklikest võimetest, identiteedist või erivajadusest. Olgem valmis muutma iganenud mõtteviisi hoida tualettruumid lukus. Hoidke need hoopis avatuna kõigile, sest need ongi avalikuks kasutamiseks ja mõeldud erinevate vajadustega inimestele. Küsige nõu, kui mõne funktsiooni tagamõte ei ole päris selge. Mida ulatuslikumalt on lahendusi, mis võimaldavad kõigil inimestel ühiskonnaelus osaleda, seda rikkamaks saab meie ühiskond. Need lahendused aitavad mitte ainult erivajadusega inimestel, vaid ka nende lähedastel nautida rohkem elu ja tunda rõõmu ühiskonna pakutavatest hüvedest.